Julguse, vapruse, vabaduse ilmingud on inimeste jaoks kõikidel aegadel olnud PEREKONNA, SUGUVÕSA, RAHVA kaitsmiseks peamised määratlevad mõisted. Mis on teiega juhtunud, kuidas te saite reeta oma esivanemad, suurte sõdade võitjad? Nemad ju andsid oma elu teie eest. Teie siis olete inimesed, kes te värisete oma naha pärast?
Inimesed, kes värisevad hirmust? Kristlased, kes kardavad oma hinge kaotada? Vaprad võitlejad? Absurd!!!
Sest surmahirm EI OLE INIMESELE omane. See on loomalik alge, mis inimeses istub, enesealalhoiuinstinkt. Inimese kõige suurem hirm on jääda ilma oma VABADUSEST.
Hirm on orjaks olemise ja alanduse ees. Hirm on degradeerumise ees. Hirm on loomastumise ees. Just sellepärast sõditigi vabaduse ja iseseisvuse eest. Sõditi oma maa eest, oma põlispõldude eest, sõditi oma soo jätkamise õiguse eest. Ja kui selles võitluses tuli surra, siis surdi teadmisega, et seda tehti oma rahva edasikestmise nimel.
Inimestel tuleks karta enda peal rakendatavat n.ö. veterinaarmeditsiini, s.o. kui teid iga kuue kuu tagant süstaldega torgitakse, steriliseeritakse ja kastreeritakse nagu loomi ja viiakse eeskirjade kohaselt värske õhu kätte jalutama.
Kas teie oleksite nõus alandlikult ja ilma vastupanuta alluma olukorrale, kus teid ähvardatakse jätta ilma söögist, joogist ja puhkusest? Kas te loodate oma turvalisuse osta vabaduse eest? Siis mõelgem ja tuletagem meelde inimkonna ajalugu – kas tõesti inimene on niisugune?