http://pluss.postimees.ee/3242039/mtu-eesti-vanemad-avalik-poordumine
Tere, lugupeetud lugejad!
Meie, Eesti Vanemad, otsustasime väljendada oma mõtteid ajalehe «Postimees» veergudel pärast tervet artiklite seeriat meie tegevuse kohta. Meil on, mida lisada Ilmar Raagi ja Anneli Ammase arvamustele, ja ennekõike me sooviksime väljendada oma tänu. Tänu, et inimesed jätkuvalt tunnevad muret meie maa ja selle laste turvalisuse pärast kõigile meile raskel ajal.
Pole saladus, et me elame suurte geopoliitiliste mängude ajastul. Maailm muutub otse meie silme all, rahvusvaheline poliitiline olukord pingestub üha. Tugevad riigid püüavad kaasata (me teadlikult ei ütle: «allutada endale») nõrgemaid maid, et ära kasutada neid oma eesmärkidel, sest sellised on suure poliitika reeglid. Selles olukorras on väikesel Eestil kui Euroopa Liidu täieõiguslikul liikmel oma küll väike, kuid tähtis roll. Ja teades seda rolli, püüab Eesti kõigest väest mitte sattuda oma suure geopoliitilise naabri mõju alla, kuna meie riik meile tuntud konfliktis asus Euroopa poolele.
Selles valguses on valitsuse psühholoogilise turvalisuse nõuniku soov leida meie tegevusele poliitilist tausta igati õigustatud. Veel enam, me oleme täiesti nõus ka sellega, et Eesti peaks olema täiesti sõltumatu oma otsustes, mis puudutavad meie siseasju, eriti kui jutt on kasvavast põlvkonnast. Ja küllap seda meeldivam on «Postimehe» lugejatel teada, et me haarasime kinni Ilmar Raagi algatusest ja jätkasime uuringuid teiste riikide osalusest meie poliitikas. Ja sedakorda me saame esitada mitte ainult kinnitamata kahtlusi, vaid reaalseid fakte selle kohta, et teised riigid siiski mõjutavad meie seadusandlust. Kuid alustame algusest
Algselt oli meie ühing loodud eesmärgiga kaitsta lapsi ja lapsevanemaid perekonna põhjendamatu purustamise eest riiklike struktuuride poolt — mis Euroopas on saanud juba sagedaseks nähtuseks. Sel teemal võeti käesoleva aasta aprillis Euroopa Nõukogus vastu koguni resolutsioon, mis kutsub üles muutma praegust ebatõhusat lastekaitsesüsteemi Euroopas. Selles märgitakse, et sotsiaalteenistused, olles kutsutud kaitsma laste õigusi, on põhjendamatult tihti hoopiski lahutanud lapsi nende vanematest, samal ajal kui need lapsed, keda ähvardab tõeline oht, on pahatihti jäänud endiselt riikliku abita. Ja kuna selle tegevuse mastaapsus on muutunud üha ähvardavamaks, ei ole inimesed, kes suhtuvad tõsiselt laste õigustesse (sh Eestis ), saanud jätta sellele tähelepanu pööramata.
Meie lapsevanemad muutusid murelikuks juba enne selle resolutsiooni vastuvõtmist, kui eelmisel aastal esitati avalikule arutelule uue lastekaitseseaduse projekt. Ja oli ka põhjust. Sest kui võrrelda senise seadusega, siis uuest olid arusaamatutel põhjustel kadunud mõnedki tähtsad punktid, mida deklareeritakse ÜRO lapse õiguste konventsioonis — õigus oma vanematele ja nendepoolsele hooldusele, samuti kinnitus, et perekond on lapse kasvuks ja arenguks parim keskkond (Märkus: pärast meie MTÜ protesti tõdemus perekonna väärtusest taastati seaduses). Seaduse olemust muudeti tugevalt ja uues variandis on ilmselgelt näha, et last käsitletakse nüüd riigi poolt kui täiesti iseseisvat üksust, kes juriidiliselt on vähe seotud oma perekonnaga. Mis loomulikult ei saa jätta põhjustamata omi teatud tagajärgi seaduse rakendamisel.
Sisuliselt on tegemist kahe kapitaalselt erineva seaduse ja nendest tulenevate eesmärkidega.
Kui praegu kehtiv Lastekaitseseadus sätestab lapse rahvusvaheliselt tunnustatud õigused, vabadused ja kohustused ning nende kaitse Eesti Vabariigis, olles sisuliselt konkreetselt last ja perekonda kaitsvaks seaduseks, siis uue seadusega on kõik need põhimõtted sisuliselt segi löödud või enamus välja jäetud, tekitades hämmingut seadusi tundvates juristides, tavainimesest rääkimata.
Uue Lastekaitseseaduse tegelik eesmärk on korraldada lastekaitsjate tööd ja oleks korrektne nimetada see Lastekaitse töö korralduse seaduseks ja see oleks sellisel kujul ehk lausa hädavajalik.
Paraleelselt tuleks kehtima jätta senine Lastekaitseseadus, millesse oleks võimalik ja tuleks sisse viia vajalike parandussätteid.
Kahjuks on juhtunud pretsedent, kus mingit tööd korraldav seadus on tühistanud õigusi, vabadusi ja kohustusi reguleerinud seaduse, tekitades seega ühiskonda rohkem probleeme nende lahendamise asemel ning kus last on püütud käsitleda kui perest eraldiseisvat subjekti.
Vastus küsimusele laste õigustele nii formaliseeritud lähenemise põhjuste kohta leidus seletuskirjast, kus öeldakse otsesõnu, et meie seaduse aluseks sai analoogiline seadus Norras, kus «hästi on tagatud laste heaolu».
Kuid miks on nii hea siis just Norra seadus? Ja kas see pole seotud mitte sellega, et just nimelt Norra – ja mitte esimest aastat – eraldab Eestile suuri summasid lastekaitsesüsteemi arendamiseks? Nt 2012. aastal kinnitati programm, mille kohaselt Eesti saab «Norra Fondidelt» 6,5 miljonit eurot projektiks pealkirjaga «Lapsed ja noorus on ohus». Lisaks sellele sai meie Sotsiaalministeerium Norralt ligi 13 miljonit eurot meie sotsiaalsfääri teiste tahkude edendamiseks aastatel 2009-2014. Kõige huvitavam aga on, et me ei leidnud ühestki neist programmidest viidet sellele, et seda rahastamist kuidagigi kasutataks võitluseks vaesusega, mis viimastel aastatel on saanud Eestis lausa nuhtluseks – juba 1/3 inimesi elab meil vaesuses (meenutame ka, et meie lastest elab absoluutses vaesuse 10% ja lisaks veel suhtelises vaesuses 20% ). Konkreetselt laste eraldamise kohta perekonnast vaesuse tõttu tuli SOS-signaalina teade MTÜ SOS Lastekülalt paar kuud tagasi toimunud kampaania käigus „Lill Emale“, kus nende hinnangul on täna Eestis 7000 lapsel oht kaotada oma vanemad.
Seetõttu tekib meil põhjendatud küsimus: kui sõltumatu Eesti siis ikkagi on teiste riikide mõjust oma seadusandlusele? Sest kui «suure naabri» sekkumise kohta meie siseasjadesse on mõnel vaid ähmased oletused (millel puudub faktiline alus), siis meie sotsiaalsfääri reaalse finantseerimise osas on kõik ilmselge: tulevad suured rahad, seadusi muudetakse ja kõik rahulikult vaatavad seda pealt.
Sisuliselt tähendab see selget huvide konflikti, kus raha mõjul võetakse võõrriigi survel ilma oluliste argumentideta vastu meie õigusruumi mittesobiv seadus.
Kuid ei tohi unustada, et see, mida me täna rahulikult jälgime, võib juba homme anda väga ebameeldivaid tagajärgi. Ja et pole mõtet arutult üle võtta piiritagust kogemust, võtmata arvesse teiste poolt juba tehtud vigu.
Me usume, et Eestil on oma tee ja et meie riigil on õigus teostada sõltumatut poliitikat vähemalt oma siseasjades. Sest meie lapsed on ju kõige kallim vara, mis meil on. Ja me soovime, et õnnelikke ja hästi toimetulevaid perekondi oleks Eestis võimalikult palju.
Lugupidamisega,
Eesti Vanemad
See postitus on saadaval ka: Russian